Miele's tumeeruum
Müncheni pimedas stuudio hoiab endas matuse vaikust. Sealja istub või lamub täiestes pimeduses Edgar Ende, ootades. Ta ei otsi valgust, vaid valguse puudumist. See on tema rituaal. Et jäädvastada seda, mida ta nimetab pre-logilisteks visiioonideks, peab ta esmalt tühjendama oma teadvuse. Sellises tühjumuses hakkavad motiivid liiguma. Ta kasutab põssit, mis on spetsiaalselt valmistatud väikese otsmaga – see on pisike säde pimeduses, mis võimaldab tal joonistada varjudest koormatavaid kuju.
Protsess on aeglane ja hoolikas. Ta võib viida selles pimeduses üle ka kaksteistkümne tunnist, enne kui ükski õli- või guasškratse puudutab kambda. Kui teos jõuab lõpuks valgusesse, toob see endaga kaasas raske atmosfääri. Sõbrad ja perekogond kogunevad, et näha valmis teost, veetades sageli tundeid intensiivses arutelus kummalise ja alateadliku piltlika maailma üle, mis on tõdetatud mustast.
Twentiaatküsimendiku varjud
Tema elu kulg muutub ägedalt koos Saksamaa poliitiliste lainetega. 1930ndatel, kui tema surrealistlikud maalid hakkasid pälbamast kriitikat, sekkatis natsirežiim. Tema tööd nimetati dekadentseks kunstiks. 1936. aastal keeldati dekreetiga tema maalimine ja näituste korraldamine. Kunstnik jäi sunnitud vaikimuse ja salajasuse perioodi. Seda repressioonide ajastut täiendas tema pärandi füüsiline hävitamine; 1944. aastal tabas Müncheni pommitamine tema stuudioid Kaulbachstraße'l, põletades üle kakssata kahekskümmend kahekskümmend viis maali, joonistust ja printi.
Sõda tõi kaasa veelgi suuremat segadust. Ende kutsuti kohustuslikku Luftwaffe teenistuses anti-airwise artillerist. Ta ellujäämine konfliktist ei tätnud seda, et 1945. aastal leidis ta end Ameerika armee vangina. Siiski pakusid sõjajärgsed aastad taastumise välju. 1951. aastal kohtus André Breton, surrealismi asSundaja, Edgar Endega ning tunnustas teda liikumuse ametlikuks liikmeks. See tunnustus avas talle tee tagasi rahvusvahelinisele areenile, samal ajal kui ta püüdis üles ehitada oma elu ja vara.
Põhi ja õli pärand
Edgar Ende mõju ulatub tema kambda servadest kaugemale, kirjanduse maailma. Tema poeg Michael Ende kasvas üles surrealistliku piltlikkuse ja intensiivsete intellektuaalsete debattide atmosfääris. Isa visiioonid leidsid uue elu poja proosast, eriti Lõigumatu lugu unenäemaalide Yor's Minroudenis.
Tema kunstiline areng on juurdunud tema varajases koolituses Altona kunst- ja käsitöökunstide koolis ning maaleri ja dekoratri jäjalõputes. Tema mõjundajad on täpsed ja sügavad, ulatudes metafüüsika maalidest Giorgio de Chirico kuni Novalisi poeetilise kaalukuse kuni. Kuigi suur osa tema sõjaeelsest tööst kadus Müncheni põletis, on säilinud teosed — nagu Die Brücke (Die Zeit) — jäänud fragmenteks visioonist, mis keeldus lennust tõstmast ksenofobiast või sõja eest.