David Hockney'i elu ja varajased aastad
David Hockney sündis 9. juulil 1937 Bradfordis, Lääne Yorkshirei inglise piirkonnas. Ta kasvas viisilise lastega peres, olles rühma neljas laps. Tema isa, Kenneth Hockney, töötas arvulise kliperina ning oli Teise maailmasõja ajal veisnud kantsellist vastupanu. Tema ema, Laura, oli metodist ja rangus vegetarian. Need varajased aastad pöödi Yorkshire'i tööstusmaastikus, telliste tehsete ja kohinivate turgude maailmas.
Tema kooliteed algas Wellingtoni algkoolis ning jätkus Bradfordi grammatikakoolis. Sellel perioodil kujundas Bradfordi ümbrivõtt tema visuaalset maailmavaadust. Tööstuspiirkonna karke olemus ja regiooni eripärane valgus moodustasid ta kasvava ema taustaa, luues eerikonna tema kujunemisajale. Ta oli osa perest, mis väärtustas iseseisvat mõtlemist, ning tema maailmavaadust mõjutasid tunduvalt tema isa veisud sõja ajal.
Kunstiline haridus ja koolitus Briti laialduses
Tema kunstiline praktika vundament ehitunes läbi aastate, mille jooksul ta õppis maailma sügavalt ja tähelepanelikult jälgima. Aastatel 1953 kuni 1957 õppis ta Bradfordi kunstikoolis, kus keskpunktis oli nägemise mehaanika. Ta veetis oma aega harjutades maalikunsti otse ees vaatlevat joonistamist ja portretistamist, teravenedes traditsioonilisi tähelepanelikkuse oskusi, mis püsisid tema loomingul keskpunktis kümnendite jooksul. Sel perioodil oli suur rõhk täpsusele joonisel ja sellel, kuidas objekt ruumis asub.
Siirudes Yorkshire'i tööstusmaastikust Londoni pulssi, astus ta Royal College of Art'i õppekonnas. See oli intensiivse tehnilise arengu aeg. Ta läbis õppekava, keskendudes vormi alusainetele ja valguse peenetele nüanssidele. Kuni 1962. aastal oli ta lõpuks Royal College of Art'ist lõpitud, pälives kuldukeskset eristust. See tunnustus märkis tema ametliku hariduse lõppu Briti õppekonnas ning algust karjääri, mida iseloomustas pidev ja rahutu uudishimu – soov uurida, kuidas esindada maailma asju, mida ta oma silmadega näeb.
Pop-kunsti liikumine ja Los Angeles
1960. aastatel sai David Hockney Pop-kunsti liikumise keskseks figuuriks. Kui teised liikumuses Ameerika masskultuuri komersiaalset esteetikat omaks võtsid, siis tema lähenemine jäi sügavalt personaalseks. 1964. aastal kolis Londonist Los Angelesse, ning see siire muutis igavesti tema vaatenurka värvi ja valguse vastu. Intensiivne California valgus muutus tema loomingus pidevaks kaaslaseks, eemaldades ära tema varajaste aastate vaigundatud toonid. Ta hakkas dokumenteerima linna võlutust väljastpoolt vaatleva inimese perspektiivist, keskendudes sellele, kuidas valgus puutub pindele, ning basseinide spetsiifsetele, küllastunud sinisthought.
Seda perioodi iseloomustab tema fascinatsioon vabaaja ja suburbiaanliku elu geomeetria vastu. Ta veetis suure osa oma ajast uurides, kuidas vesi liigub ja peegeldub – väljakutse, mille ta vastas oma kuulsate basseiniseeride kaudu. Need maalid tabasid rannapõhja hedonistlikku vaikuslikku olemust teravate joontega. Ta eemale liikus ajastu abstraktsest suundumisest, eelistades selle asemel inimeste ja tuntavate objektide kirjeldamist. Tema selle ajastu teosed uurisid sageli suhete vaikust intiimsust ja seda, kuidas ruumi tajume läbi 밝e ja otsese valguse läätsi.
Tehnika ja arenev visuaalne keel
Hockney’s kunstiline praktika on pidev liikumine erinevate vaatamiste viiside vahel. Ta ei ole kunagi jäänud ühe meediumi piiridest, liigudes läbi maali, joonistuse, grafika ja fotograafia. Tema lähenemine algab sageli otsese jälglemise ja elust joonistamisega. Ta kasutab portreetkunst, et uurida, kuidas nägu sarnensust säilitab, kuid eksperimenteerib samal ajal ka ruumi struktuuriga. Kasutades pöördspektiivi, murdub ta traditsioonilist viisi, kuidas me vaatleme stseeni, luues sügavustunnet, mis erineb tavapärastest fotodest. Ta on sageli kasut olnud fotograafiat ettevalmistava meediumina, püüates kaameraga kinni hetke, enne kui ta selle maalikunsti keeles uuesti väljendab.
Viis, kuidas ta värvi ja valgust käsitleb, on muutunud koos tema töövahendite muutumisega. Varajastel aastatel töötas ta akrüülidega, et saavutada küte ja sügavus, eriti vee liikumise kujutades basteeni stseenides. Hiljem pöördugi ta digimeedia poole. Kasutades iPadeid, alkas ta loodusmaastike uuesti kujutlemise, leidides uue viisi, kuidas püüda loodusmaailma muutuvat valgust ja värvi. See üleminek füüsilisest värvist digitaalsetele ekraanidele peegeldab tema püsivat huvi selle vastu, kuidas tehnoloogia võib muuta meie tajekogemust kohast. Tema looming on nende tehniliste üleminekute ajalugu, ulatudes täpsest joonistusest kuni digitaalse maastiku kihitud kompositsioonideni.
Olulised teosed ja ikoonilised maalid
Mõju, mida valguse löök pindele avaldab, määrab sageli maali suunaga ja atmosfääriga. Aastal 1961 uuris teos We Two Boys Together Clinging sidususe intiimsust läbi simbolismi ja teksti kasutamise. See varajane töö peegeldab tähelepanu inimestevahelistele suhdetele ja jälgedele, mida nende kohalolu tekitab. Hiljem, pöörudes California eriti valgetesse ja küllastunud värvidele, muutus viis, kuidas vett liaisendil on hakkama käsitlema. aastal 1967 loodud A Bigger Splash püüab kinni liikumise hetke basenis, kasutades teravaid jooni, et defineerida valga ja vedeliku vahelist interaktsiooni.
Kunstniku fookus liigub sageli paesuse ja selle sees olevate inimeste vahel. Aastal 1971 tõi teos Mr and Mrs Clark and Percy esile kaasluse ja isikupõhise tähelepanu. See portreetimiste lähenemine jätkus aastal 1972 teosega Portrait of an Artist (Pool with Two Figures, kus fotograafia kasutamine ettevalmistusvahendina aitas määratleda ruumi kompositsiooni. Need teosed demonstreerivad püsivat huvi selle vastu, kuidas me tajume ruumi ja kuidas inimesed seda täidavad.
- We Two Boys Together Clinging (1961)
- A Bigger Splash (1967)
- Mr and Mrs Clark and Percy (1971)
- Portrait of an Artist (Pool with Two Figures) (1972)
Lavakujundus ja opera-tellimused
Visuaalne keel, mida David Hockney lõukendas lamedal kangelusel, leidis teatris tihti täiesti uue ja eriliikuva rütmi. Tema lavakujundustööd nõuutsid sügavaid ja pikki keskendumisperioode, mis ulatusid mõnikord üle aasta ühe enkeltöö jaoks. Ta liikus lamedalt maali pinnalt koldimõõtmisesse lavaruumi, luues dekoratsioonid Mozarti Võidatu jaoks. See üleminek nõudis ulatust oma valgus- ja liikumislahendustele, tõlkides tema perspektiivi huvide elavaks keskkondadeks, mis suutsid vastu võtta live-esitused.
Tema panus ooperamaailma hõlgis 1975. aastal Igor Stravinskii The Rake’s Progress lavastus ja hiljem, 1990. aastal, Giacomo Puccini Turandoti visuaalne maailm. Need projektid sundisid teda mõtlema, kuidas tegelane liigub ruumis ja kuidas lavakujundus võib muutuda koos muusika voogidega. Lisaks sellele rakendas ta oma kompositsioonide loovuse ka moekunsti valdkonda, luues portadaadi ja lehekülgi Vogue Prantsuse tooone 1985. aasta detsembri numbrisse. Kõigis nendes hetkedes säilis fookus sellel, kuidas teema raamistatakse ja kuidas värv interpoleerub vaataja silmaga.
Pärand ja globaalne tunnustus
Pika karjääri raskus ja tähendus ilmenevad sageli instituutioonide eestundatud auhindades. aastal 2000 pärdis ta maali kunstingu kõrge au, Praemium Imperiale. Hiljem, aastal 2003, valiti ta Royal Society li memberiks. Need tunnustused tulid koos vankumatu avaliku presencega, liinudes läbi Pop-kunsti liikumuse algusaegade kuni saavutades positsiooni ühe mõjuvaltama Briti kunstniku rollis 20. ja 21. sajandil.
Tema koht kultuurilavandil sai veelgi selgemaks aastal 2018, mil talle kuulutati Order of the Companion of Honour. See tunnustus on järjelynud aastakümneid kestnud tööle, mis on teinud läbi Yorkshire’i kareduse, California ergise valguse ja lõpuks jõudnud iPad-jrooniste digitaalMAAILMA. Tema mõju on käiv läbi mitte ainult galeriides, vaid ka viisil, kuidas ta läbi erinevate meediumid muutus meie vaatenurka ruumi ja perspektiivi vastu.
Kus tema teoseid täna näha saab
Tema loomingut on võimalik kogeda otse, rändades Saltaire'is asu Salts Milli 1853 Gallery's. See ruum hoiab endas paljusid tema teoseid, säilitades sügava seose tema noorepedale kuulunud tööstusmaastikuga. Samuti hoiavad David Hockney Foundation suuri kogumike, säilitades tema produktiivsuse suure osa uuringuteks ja vaatamiseks.
Tema maalid ja joonised on laialt laialt hajutatud üle erinevate kontinentide suuretes institutsioonides. Ühendkuningriigis kuuluvad tema teosed Tate'i kollektsiooni. Atlanti üle on tema kohalolu feltav Metropolitan Museum of Art'is ja Modern Kunsti Muuseumis. Need kollektsioonid säilitavad erinevaid tema karjääri etappe, alates tema varajastest figuratiivsetest töödest kuni hilisemate uuringutest valgusest ja värvist.
- A bigger splash
- American Collectors (Fred and Marcia Weisman)
- Portrait of an artist pool with two figures
- A bigger grand canyon
- Place furstenberg, paris
Loe lähemalt
Lülita trükkitoodetele
Kunstiteoste või reproduktsioonide puhul, mille üks külg on üle 105 cm (umbikmolt 41 tolli), saadetakse raam kirjal asendis, la Dismantlitud komplektina. See meetod tagab ohutuse kohaletoimetamisel ja väldib transpordil tekkivaid kahjustusi.
